Väljakutsed

Eesti Päästekoerte Ühingu koeratiimid on valmis reageerima reaalsetele otsingutele. Koeratiimide otsingule kaasamise otsustab otsingu koordinaator (politsei). Reageerivad tiimid on läbinud vajalikud koolitused ja eksamid, tagamaks kvaliteetse töö. Otsingutel osalemisel on meie koostööpartner ESTSAR.

Mida teha, kui lähedane on kadunud?

Kui kadunud inimese käitumismuster erineb tavapärasest ning sul on tunne, et ta võib olla ohus, anna sest esimese asjana kohe politseile teada. Iga mööduv tund on üksnes võimaliku abivajaja kahjuks. Politsei käivitab otsingu kogudes olemasoleva info tema asukoha selgitamiseks. Samas on sinulgi võimalus aidata kaasa, kui mõtled hädaabinumbril kõne tehes järgmisele:

  • Ajaaken: millal, kus ja kes viimati otsitavat inimest nägi, kuhu ja millal ta pidanuks jõudma
  • Asjaolud: kas kadumise eel oli konflikte või teisi probleeme (sassis suhted, võlad, muud pinged või sõltuvusprobleemid), mis võisid tingida ootamatu lahkumise
  • Korduvus: kas otsitav on varem kodust sõna jätmata lahkunud. Millisel põhjusel ja kus teadaolevalt viibis
  • Isikukirjeldus: millise riietusega otsitav võis lahkuda. Vajadusel vaata üle koju jäänud üleriided hindamaks, mis ta selga võis panna
  • Terviseseisund: milline on otsitava inimese füüsiline ja vaimne tervis, kas ta vajab ravimeid ning kas need ravimid on tal kaasas
  • Kontaktid: kellega otsitav läbi käib, kelle juures viibida võib – võimalusel koonda võimalik nimekiri kontaktidest ja aadressidest
  • Telefon: kas otsitaval võib kaasas olla telefon, mille asukohta positsioneerida. Kui telefon jäi koju, kellele on tehtud viimased kõned või saadetud sõnumid
  • Muud sidevahendid: kas otsitaval võib olla kaasas teisi tehnilisi seadmed nagu süle- või tahvelarvuti
  • Sotsiaalmeedia: milliseid kontosid otsitav omab ning kas ta on neid lahkumise järgselt kasutanud
  • Rutiin: milline on otsitava tavapärane päevarutiin, sealhulgas töökoht, hobid ja muud päevaplaanid
  • Arutelud: kas otsitav on varem rääkinud kohtadest, kuhu tahab minna või plaanidest, mida ellu viia
  • Lemmikkohad: kas otsitaval on meelispaiku, kus mõtteid settida – sünnikoht, mõni matkarada, veesilm, mäetipp või muu koht
  • Sõiduk: kas otsitav võis lahkuda sõidukiga. Mis on masina mark, mudel, registreerimisnumber ja enamlevinud sõidusihid
  • Ohtlikkus: kas otsitav võib olla endale või teistele mingil moel ohtlik

Väldi olukordi, kus avaldad selliseid andmeid kõrvalistele inimestele. Vabatahtlikele jagab vajaminevat infot ahelikuotsinguks politsei ning tagab, et niigi raskes seisu oleva pere privaatsus säiliks kogu otsingute vältel.

Vabatahtlike kaasamine

Kui inimene eksis või kadus maastikul ning tema viimane teadaolev koht on selge, alustatakse sellest punktist maastikuotsinguga. Selleks kaardistatakse tõenäoline otsingupiirkond arvestades, kui kaugele vastavas vanuses ja seisundis inimene võinuks liikuda. Ala jagatakse sektoriteks raskusastmete järgi.

Vahepealset piirkonda otsivad läbi politseinikest ja vabatahtlikest inimestest moodustatud ahelikud. Ahelikes liikudes vaadatakse ruutmeeterhaaval piirkond läbi ja otsitakse nii inimest kui talle kuuluda võivaid esemeid. Mastaapsema maastikuotsinguga on seotud keskmiselt 50-100 inimest, kes panustavad ahelikutöösse.

Politsei teeb igapäevaselt koostööd vabatahtlike ühendustega, kel on kindel liikmeskond, kes on selleks koolitatud, kelle taust on kontrollitud ning veelgi parem, kui nad otsingupiirkonda tunnevad. Lisaks kaasatakse sagedasti ka kohalikke elanikke, jahimehi, ajateenijaid, RMK, Keskkonnainspektsiooni vabatahtlikke ja teisi, kes tunnevad piirkonda, oskavad maastikul liikuda ning inimest või tema esemeid efektiivselt otsida.

Tekst on refereeritud Politsei- ja Piirivalveameti kodulehelt